Bänd „Tip-Malts” sai alguse 1985. aastal, kui kokku said Ata (Urmas Kaio) ja Sepi (Ivar Murumägi). Kampa võeti kitarri tinistav Tiit Parts ja viiulineiu Piret Müürisepp ehk Tätser.

Bändi esialgseks nimeks sai „Kiigapuu-Kaagapuu”. Peale 1986. aasta suve alustati tormilist tudengimuusiku elu ning bändi võeti trummar Viki. Ühel esinemisel, oli see vist füüsikute nääripidu, kargas keset esinemist nurgas seisva klaveri taha üks salkus juustega noormees ja saatis neid terve mängu klaveril. Hiljem selgus, et see impulssiivne ja energiline noormees omab nime Tom ja sellest ajast oli kambas nö klahvkamees. Usinalt vahetusid trummimehed, peale Viki lahkumist prooviti Emil Rutiku ja Kalev Kallase klappi bändiga. Viimane jäigi trumme põristama kuni 1995. aastani. Peagi eksmatrikuleeriti küllalt külma õppetööse suhtumise eest Ata, asemele asus basskitarrist Rain Randmaa. 1988. aastal hakkasid tekkima esimesed kooperatiivid ja üks neist oli Audio-Video, kust saadi kätte helimees ja asjakorraldaja Jaan Kalmus. Audio-Video kooperatiiv võttis Tip-Maltsa oma kaitsva tiiva alla. Bändi lisandus näitlejanahka pugenud laulja Andres Dvinjaninov ning sellise kooslusega tegutseti 1989. aasta suveni, siis asi lagunes. Lagunes ka riik. Nikitseti ja näkitseti, vehiti sinimustvalgega ja kuulati raadiost Justamendi üleskutset, et maa tuleb täita lastega. Nii ta siis läkski, iivet oli ju vaja tõsta. Raadiost kaikus sel ajal ka Tip-Malts väga tihedalt, kuid helipildi ja –tehnika arenguga kadus nende musa raadioeetrist. Tulid uued, paremad ja huvitavamad tegijad, paranes tehniline tase, kuhu Tip-Maltsa lindistused enam ei küündinud.

1995. aastal oli Sepi oma endise malevakaaslase Marti Rehemaaga Kihnus. Seal pakkus turismiäriga tegelev Anneli Akkermann neile, et tehku mehed siin kõrtsunurgas üks mäng. Tahe oli küll suur, aga mõisteti, et kahekesi ei vea sellist asja välja. Helistati siis Tip-Maltsale ja tehti isegi pisut proovi. Kuna Kalev oli muudel jahimaadel, siis jäigi trummimeheks Marti. Niimoodi pisitasa hakati jälle tegutsema ja pille hankima. Majandus kosus ja lapsed kasvasid. Vahepeal tõstis käed Tom ja ütles, et need näpud ei ole enam NEED näpud ja lahkus bändist. EÜE oli ammu läbi ja seda riiki, mida seni oli nöögitud, enam polnud ning nii tuligi uusi lugusid otsida ja mängida. Sellise repertuaarini, mis neil praegu on, jõuti 4-5 aastaga ja eks seda peab kogu aeg edasi muutma ja täiendama. Alguseajast on veel alles vaid mõni üksik lugu. Laulud on üksjagu omalooming ja teine osa nende endi nägemus, kuidas asi võiks huvitav olla. Samas, mõni lugu tehakse ka üks-ühele. Praegune koosseis on 5-liikmeline ja mingit comebacki Tip-Malts teha ei plaani. Nagu nad ise öelnud on, siis mängudest nad ei sõltu, pillimäng on vaid meeldiv hobi. Peaasi, et publikul ja neil endil lõbus oleks.